Brand New Me
Vaatasin juhuslikult enda kirjutajagetteri blogisse. Seal käib igal kuul endiselt umbes 3000 inimest, mis on minu jaoks täiesti uskumatu number. Ma pole sinna aasta aega midagi kirjutanud, veel vähem seda blogi kuskil reklaaminud, aga inimesed ikka satuvad sinna.
Sirvisin teemasid, millest kirjutasin. Minust õhkus nii palju lapsemeelsust, lihtsameelset naiivsust, rõõmsameelsust ja tütarlapselikkust. Ühelt poolt nägin seda, miks inimesed blogi lugesid ja siiani loevad – see naiivselt lapsemeelne tütarlaps oli atraktiivne, tema energia oli kaasahaarav ja nauditav.
Täna ma enam seal ei ole.
Minus on jätkuvalt (vahel isegi liiga palju) sellist tütarlapselikku mängulisust, mis võib kõrvalseisvale inimesele tunduda ülemeelik, väsitav või isegi tüütu. Aga minus on palju rohkem küpsust, naiselikkust, rahulikkust ja tasakaalu. Ma olen palju rohkem siiras ja autentne, kohal ja maskideta. Ma olen vähem kõikuv oma emotsioonides ja reaktsioonides, ma naudin elu ja iseennast hoopis uuel tasandil. Minu silmadesse on tulnud sügavus, mis segatuna elurõõmuga on samuti atraktiivne. Hetkel on seal veel kasvamise ebakindlust ja jalgealuse võbelust, mis seda sügavat elurõõmu vahel hajutab, aga iga päev üha enam on ta kindlamalt olemas.
Ma olen paar korda saanud kontakti selle Daliga, kes ma olen varsti. Olen tajunud, kuidas ta riietub, mismoodi välja näeb, kui kõhn ta on, milline on tema silmavaade ja elustiil. Olen tajunud seda, kui SUUR on Dali oma energiaga, kui võimas ja kõikehoomav. Imeline naine!
Tean, et olen hetkel suures muutumises, iga päev sammuke lähemale sellele Dalile, kelleks ma saamas olen.
Naiseks suure tähega, keda ei huvita teiste arvamus, kellel pole VAJA mitte kedagi teist, et tunda end täieliku ja täiuslikuna. Millal see juhtub, mul pole õrna aimugi, kuid tunnen, et liigun temale üha lähemale. Kirjutaja Getter oli tütarlaps, rõõmsameelne ja igavene teismeline, kes foto tegemise ajal silmad krõlli ajas ja keele suust välja viskas. Getu, nagu paljud mind kutsusid, oli naljameister, rõõmsameelne kloun, kes oma valusaid teemasid ignoreeris ja need naerumaski taha peitis.
Olles tulnud läbi kogu sellest hakklihamasinast, mis mu tunnete- ja suheterägastik olnud on, olen vabam kui eales varem. Tunnen end siira ja kohalolevana, loomulikult tulevad vanad teemad aeg-ajalt üles, kuid need kestavad minuteid, vahel pool päeva, mitte ei kummita mind nädalaid või isegi kuid. Ma ei karda enam enamusi neid asju, mida Getter kartis. Ma ei pelga, ma ei jäta tegemata, ma ei jäta ütlemata või ma ei astu tagasi vanasse mustrisse. Adun, et mul pole kaotada midagi, sest see on minu elu. Üha rohkem olen kontaktis sellega, et me kõik mängime siin mänge ja kogu maailm on minu sisemaailma peegeldus.
Siia Lõuna-Eesti metsamaja poole sõites kuulasin Alicia Keysi pala „Brand new me“ ja see kõnetas mind palju:
It's been a while, I'm not who I was before You look surprised, your words don't burn me anymore Been meaning to tell you, but I guess it's clear to see Don't be mad, it's just the brand new kind of me Can't be bad, I found a brand new kind of free
It took a long long time to get here It took a brave, brave girl to try It took one too many excuses, one too many lies Don't be surprised, don't be surprised
if i talk a little louder If I speak up when you're wrong If I walk a little taller I'd be known to you too long If you noticed that I'm different Don't take it personally Don't be mad, it's just the brand new kind of me And it ain't bad, I found a brand new kind of free
Hey, if you were a friend, you want to get know me again If you were worth a while You'd be happy to see me smile I'm not expecting sorry I'm too busy finding myself
....
Täna hommikul tunnen end natuke nukrameelselt üksinda. Ja samal ajal ei tõuse mu käsi haaramaks telefoni, helistamaks või sõnumit saatmast. Sest kedagi ei ole enam seal.
Elu käib trepiastmeid pidi, iga natukese aja tagant on liikumine järgmisele trepiastmele. Lisaks kogu see energeetiline muutumine, mis maailmas praegu aset leiab, lükkab kõik protsessid veelgi kiiremini töösse. Kõik muutub. Paarisuhted ei pea enam olema igapäevased kooselamised ühe inimesega terveks eluks. Sõprussuhted ei pea enam olema iganädalased kontaktivõtud.
See asendub vabadusega. Iseseisvusega. Ise olemisega.
„Miks ma ei või külas käia, kui mulle meeldib külas käia?“ küsisin jonnivalt. „Sest kõigepealt pead sa üksinda õnnelikuks saama,“ tuli vastus.
Vana maailm on see, kus me iseenda ebamugavustunnet üksinda olemise ees peitsime suhtlemisse sõprade, armsama või sugulastega. Käisime külas, et mitte olla üksinda. Kutsusime külla, et mitte tajuda iseenda üksindust. Tegime kõike selleks, et mitte saada kontakti selle suutmatusega olla üksinda õnnelik, mis meie sees kogu aeg oli.
Nüüd enam nii ei saa. Sõprus, paarisuhe, kõik suhtlus saab uue tähenduse. Kõik hakkab baseeruma vabadusel, iseseisvusel ja armastusel. Puhtal, siiral ja tingimusteta armastusel.
Aga see eeldab iseendaga sõber olemist. See eeldab seda, et ma ei peida hirmu olla üksinda, vaid ma alistun sellesse, et ma tulin siia maailma üksinda ja ma lähen siit üksinda. Kõik muu on boonus, kuid mitte vajalik. Kõige truum inimene siin maailmas olen ise endale.
Saavutades üksinda olemises siira rõõmu, vabaduse, kerguse ja naudingu, muutuvad ka kõik suhted me ümber.
Siis ma ei vaja enam partnerit, et kogeda armastust. Ma ei vaja igapäevast kooselu või pere mängimist, et tunda end kuhugi kuuluvat. Siis ma ei vaja sagedasi kokkusaamisi sõpradega, et üheskoos arutada mineviku üle. Siis piisab üürikestest kvaliteetaegadest, hetkedest ja momentidest, mis toidavad hinge sügaval tasandil pikaks ajaks. Siis olen partneriga koos, sest nii on palju toredam, mitte selle pärast, et temaga koos olen õnnelik vms. Ma olen igal juhul õnnelik, selles pole temaga mingit pistmist.
Ainult kaks säravat, vaba ja õnnelikku hinge saavad koos luua särava, vaba ja õnneliku suhte. Räägin igasugusest suhtest, olgu selleks sõprus, romantiline, tööalane vms. Kui ma ei pane enam omaenda õnne või heaolu kellegi teise arvele, siis kaob ebavajalik vastutus ja saame hakata suhtlema vabaduse pinnalt. Ja see on koht, kus suhe päriselt algab. Vabaduses.
Niisiis tervitan hetkel oma pisukest melanhoolset üksindustunnet ja saan endalt küsida, miks ma vajan kellegagi kontakti enda õnnelikumana tundmiseks? Mitte keegi teine ei saa mind õnnelikuks teha, ma pean ise esimesena õnnelik olema. Olema õnnelik ilma teiseta, ise. Järelikult on minus veel seda kohta, mis vajab teisi enda tunde parandamiseks.
Praegu just mõistsin, et minu umbes aasta tagasi meditatsioonis kogetud pilt muutub üha tähenduslikumaks. Olen ma seda Sulle rääkinud?