Search
  • Dalí Karat

Eestlane saab õnnelikuks, kui võetakse vastutus

Updated: Nov 2

Rahvusvahelise õnneindeksi järgi tõusime kahe aastaga 8 kohta, olles 2019. aasta seisuga 55. kohal. Siin-seal visatakse õhku erinevaid meetodeid, kuidas saaks keskmist eestlast püsivalt veel õnnelikumaks muuta, aga kui pole õnne põhivundamendist aru saadud, siis püsib kogu maja habrastel alustel.


Lugesin hiljuti arvamust, et just eestlased on need, kes vajavad õnne saavutamiseks neljapäevast töönädalat. Idee on mõnus ja kindlasti eriti just töötajate poolt tervitatav, kuid ma tahaks öelda STOP ja küsida: Mis on pildil valesti?


Lihtne on panna vastutus oma õnne eest kellelegi või millelegi muule peale minu enda. Neljatunnine töönädal võib teha esimestel kuudel, vahest ehk isegi poolaastal meid õnnelikumaks, aga siis tuleb uus nurin – kuskil töötatakse kolm päeva nädalas või on need neli tööpäeva ikkagi liiga intensiivsed jne.


Paraku on eestlaslik normaalsus süüdistada oma ebaedus, kehvas enesetundes, ebamugavas paarisuhtes ja tülpinud elus kõiki, alustades valitsusest ja lõpetades naabrimeheni välja. Kergendav on mõelda, et minu ebamugavustunne töö osas on seotud kolleegi või ülemusega või et minu rahulolematus paarisuhtes on seotud partneriga (või tema kolme eksiga). Hea on öelda, et ma olen ülekaalus, sest mul pole aega trenni teha, kohalik omavalitsus pole rajanud piisavalt kergliiklusteesid, spordisaalide lahtiolekuajad või hinnad ei sobi jne. Ükskõik, mis muu, aga mitte „mina“!

Loll ka, kes vabandust ei leia

„Loll ka, kes vabandust ei leia,“ mäletan lapsena kuuldud karate treenerit ohkamas, kui mõni kamraad täitsa ajuvaba vabanduse tõi oma eelmisest trennist puudumise õigustamiseks. Kõnekas väljend, sest vabandusi leiame me igasuguseid. Ühiseks jooneks on vastutuse ära andmine ehk „keegi teine on süüdi“.


Sama on ka õnnelikuks saamisel – me asetame õnne endast väljapoole. Töötajad arvavad, et nad muutuvad õnnelikuks kui saavad palka juurde või paremat töökeskkonda. Tööandjad vaatavad õnnelikumaks saamisel riigi poole, nõudes neilt paremaid tingimusi ja kokkuleppeid, toetusi ja soodustusi. Indiviidi tasandil püüame õnne osta riiete, ehete, reiside ja autodega, lootes et uus kleit, värvilisemad sokid või kaugem soojamaareis muudab meie üldiselt õnnetu elu järsku õnnelikuks. Korraks muudabki, aga mitte püsivalt.

Õnnehetk 39 sekundit

Õnneuurijad on aga selgeks teinud, et ostu õnnehetk kestab vaid 39 sekundit ja vahet pole, kas osta uued sokid või salongis omanikku ootava neljarattalise. 39 sekundit ja siis on eufooria läbi! Väljastpoolt õnne ostmine ei ole mitte ainult kallis, vaid ka lõppematu tegevus, sest kes kord on proovinud, see teab – uuest riidehilbust saadud õnn kestab üürikest aega ja uue õnnelaksu saamiseks tuleb riideid pidevalt juurde osta. Masstarbimist soodustavatele ettevõtetele see muidugi sobib, inimese rahakotile ja püsivalt õnneliku elu soovijale paraku mitte.


Mida siis teha? Kuidas saavutada Eesti edulugu ja kiirendada arengut? Jah, kõiksugu innovaatilised ideed, investeerimisvariandid ja äriprojektid on toredad, aga minu ettepanek on lahti mõtestada õnnelikkuse vundament. Sest õnnelikkus on seotud absoluutselt kõigega, mida inimene teeb, olgu see investeerimine, ettevõtlus või riigijuhtimine. Kui inimene on õnnelik ja rahulolev oma eluga, siis tehakse tervislikumaid ja inimlikumaid valikuid ka tööelus. Lisaks on madala stressitasemega inimesed loovamad, leidlikumad ja paremad suhtlejad, tervemad ning rõõmsameelsemad.

Mina ise vastutan

Õnn on sisemine asi. Seda ei saa väljastpoolt sisse panna, see peab algama inimesest endast. Inimene peab aru saama, et mina ise olen vastutav omaenda õnne eest. „Elus juhtub kõiksugu asju, ma ei saa kõige negatiivse eest vastutav olla?“ küsib skeptik. Polegi, aga vastutad selle eest, kuidas sa nendele sündmustele reageerid, milliseid hinnanguid ja silte annad ning mismoodi need enda jaoks lahti mõtestad.


Kui küsida endalt üks lihtne küsimus: „Mida mina teen selleks, et mul oleksid pingelised suhted tööl, kodus ja ka iseendaga?“, siis ausalt endale otsa vaadates võib saada vastuseks midagi taolist: ma ise olen endaga rahulolematu ja seetõttu olen kärsitu, ärrituv ja nõudlik kõigi teistega. Seega pole keegi teine süüdi minu rahulolematuses karjääris, kulunud paarisuhtes ja suurenenud kehakaalus. Me teeme neid asju ikka ise endaga. Ja kui mina olen juba ärritunud seesmiselt, siis on väga kerge ärrituda ka kõigi ja kõige peale.


Võttes vastutuse enda õnne ja rahulolu eest, vabastame kõik välised „tingimused“, mis peavad täidetud olema, et olla õnnelik. Tingimuste asemel võiks proovida olla õnnelik just täpselt nende asjade keskel, selles kodus ja selle inimesega, tehes seda tööd ja saades seda palka nagu praegu on.



175 views