Jess, ma kaotasin prillid ära!

Haa! Kõlab naljakalt?! Jah, kõlab. Aga pärast mõningast analüüsimist taipasin, miks ma need tegelikult ära kaotasin. Ma kaotasin oma prillid ära selleks, et mõistaksin laiemat pilti.

Ehk teisisõnu - see oli õppetund, mida elu pakkus mulle lihtsa näite varal, aga mis tegelikult peidab endas tõde, mis kehtib ka muude teemade, probleemide või murede korral. Kehtib alati, kui Sa oled millestki või kellestki ilma jäänud.

Ma kaotasin oma prillid ära. See, mis juhtus, on oma olemuselt neutraalne.

See andis mulle võimaluse seisatada keset ristteed ja valida - kas ma olen kurb ja nutan oma prille taga (vaatan olukorda läbi negatiivse spektri) või olen rõõmus, et midagi uut saab tulla (vaatan seda hoopis läbi positiivse spektri).

Ehk vastavalt oma lähtepunktile saan ma ise muuta seda, kuidas ma millestki mõtlen ja läbi selle suunata, milliseks mu maailm kujuneb.

Teiseks - kui me oleme millestki (vastu meie tahtmist) ilma jäänud, tunneme tungivat soovi seda kas tagasi saada või millegagi asendada. See prilli lugu õpetas mulle selgelt, kuidas ükski uus ei tule surudes ega pingutades, vaid siis, kui on õige hetk.

Kui Sa midagi surud, siis teed seda puudusteadvuses, pannes sinna üleliia palju energiat ja lõpptulemus ei pruugi olla üldse see, mida ootasid. Või isegi kui on, siis milline oli see teekond?

Teekond on alati lihtsam ja voolavam, kui Sa lihtsalt usaldad elu ja lubad uuel tulla!

KUULA KA MU VIDEOT: STOP! Mida õppida kaduma läinud prillidest?

Armastusega, Dalí