Search
  • Dalí Karat

Küüslauk ja selle ootamatu lõpp

Õhtune poeskäik. Hull soolase isu on. Aga mitte klassikalise soolase, vaid sellise, mida ammu söönud pole - gruusia sai ja oliiviõline pressitud küüslaugumääre. Mees vaatas altkulmu, et mida see naine nüüd tegema hakkab. Korra julges isegi kommenteerida valge saia kohta, kuid mõistis, et antud juhul on targem suu kinni hoida ja millegi muuga tegeleda.

Laotasin oma püha kolmainsuse - saia, küüslaugu ja oliiviõli - korvi ja olin ise omadega väga rahul.


Kodus asusin pikema sissejuhatuseta küüslauku purustama. Purustasin ja mässasin, kuniks uhke tundega katsin omale piduliku õhtusöögi - gruusia pehme sai ning kausitäis oliiviõli koos purustatud küüslauguga. Mida mees tol õhtul sõi, ma ei tea. Üle laua ta mul istus, aga kuna mu suu jooksis õlise küüslaugu ja pehme saia järele vett, siis mul tema jaoks tähelepanu ei jätkunud.


Rebisin saiast paraja tüki, kastsin selle kaussi ja aitasin lusikaga küüslauku veel saiale peale enne, kui järjekordne amps suhu maandus. Vintsutasin saia sisse nii oma 5-6 ampsu, kui tundsin, et terav on, raisk! Küüslauk vist värske ja hää, maitse nii terav ja mõnus. Tänud, vanaema, et mind küüslaugu-armastusega nakatasid!

Suu naeratades õhetamas tõstsin pilgu ja nägin meest ainiti mind vaatamas, silmad suured. Meie koosoldud aja jooksul polnud ta mind veel sellist asja tegemas näinud. Tal on küüslaugust oma arvamus ja seetõttu ma talle seda isegi ei pakkunud.

Kehitasin õlgu ja hingasin välja. Isu sai rahuldatud. Soolase isu.

Õhtul mehele kaissu pugedes oli küüslaugulõhna kõikjal. Tundsin end isegi kehvasti, sest olin saanud mitmeid kordi isegi võõrastelt märkusi vänge küüslaugulõhna peale. Tean, kui ebameeldiv võib küüslaugune hingeõhk olla...


Püüdsin oma ebamugavust küll muude jututeemadega varjata, kuid ühel hetkel siiski vabandasin oma haiseva hingeõhu pärast.

“Ei, mind see hais üldse ei häiri!” ütles ta lõbusalt.

Ma olin hämmingus.

Ta oli korduvalt väljendanud täielikku vastumeelsust küüslaugu osas.

“Aga Sulle ju ei meeldi küüslauk?!” argumenteerisin.

“Mulle ei meeldi selle maitse. Lõhnast on mul ükskõik,” ütles tema ja tõmbas mind tugevamalt enda kaissu.

Milline vabanemine, milline lõõgastus!

See oli nii ilus õpikunäide suhtlemise vajalikkusest ja eeldamise ohtlikkusest. Ma eeldasin, et kuna ta küüslauku ei söö, siis ei talu ta ka selle lõhna. Aga tõde oli hoopis teine! Kui ma poleks seda teemaks võtnud, siis oleksin tundnud end halvasti ja ebamugavalt, aga temal tegelikult ju suva. Lihtne asi - küsi. Eeldamise asemel küsi.

Jaa, lahe. Suhelge. Suhelge omavahel. Küsi, jaga, uuri ja ava end. Ära eelda, ära tee ennatlikke järeldusi ja ära anna liiga vara hinnanguid. Tõde võib olla hoopis teine.


295 views
 

Subscribe Form

  • Instagram
  • Facebook

©2020 by Dali Karat. Proudly created with Wix.com