Search
  • Dalí Karat

Kuidas ma julgesin?

Updated: Mar 9

See on küsimus, mida pärast mu nimevahetusega avalikuks tulekut on minult mitmeid kordi küsitud. Kuidas ma julgesin oma nime vahetada? Passinimi on sama ja oma päritoluperele jään ma tõenäoliselt alatiseks Getuks, kuid just avalikult kasutatav nimi on teine.


Jah, see oli suur samm. See oli suur otsus. See vajas suurt julgust. Pealtnäha tundub asi lihtne - lihtsalt muudad sotsiaalmeedia seadete alt oma nime ära. Pole midagi keerulist, rasket ega julgust vajavat.

Aga tegelikult on teema ju sügavam. Minu nimi. Minu identiteet. Minu uus olek.

Ja see nõudis julgust. Julgust astuda välja ja olla keegi, kes ma varem avalikkuses pole olnud. Üks asi on see, mida mina tunnen oma sees. Kes ma olen või mis nimega end seostan. Teine asi on aga avalikult julgeda muutuda. Julgeda muuta ära see nimi, mida vanemad, mu armsad vanemad mulle panid. Kogu armastus nende suunas, Dalí pole nendega kuidagi seotud. Dalí on ainult minuga seotud. Minu kasvamine, minu areng, uus hingamine ja energia, mis läbi minu voolab.


Küsimusele, et kuidas ma siis ikkagi julgesin, on vastus lihtne - ühel hetkel lihtsalt teistmoodi enam ei saanud. Mitu kuud olin ma seda Dalí asja tunnetanud ja lähedastele seda jaganud. Tundsin, et ma ei olnud veel Dalí, kuigi nimi oli olemas. Ma ei olnud veel tema energias. Ootasin, vaatasin, panin selle vahel täitsa kõrvale ja keskendusin sellele, mis parasjagu minu ees oli. Kuni ühe hetkeni. Kuni selle hetkeni, mil sain Dalíks ja muudmoodi polnud võimalik. Moment, kus teiste arvamus või hirm hinnangute ees muutuvad väiksemaks kui enesekindlus mu südames. Hetk, mil mina ise olen olulisem kui kõik teised. Egoistlik tunnetus, et minu heaolu on tähtsam kui teiste hirmu ja küsimuste pärast muretsemine.

Kui aeg on õige, siis see julgus ka tuleb.

Siis on raske muudmoodi teha, siis on raske mitte muutuda. Pikalt oli kergem olla vana nimega kui seda muuta, kuid ühel hetkel oli raskem nime mitte muuta ja jääda vana nimega. Kaalukauss muutus. Sest tõusmine uuele trepiastmele käib tasapisi. Esialgu hakkad vaikselt tõusma vana astme pealt. Vanad rihmad ja seosed hoiavad kinni ega lase üsna mitu aega tõusta, edasi liikuda. Kuniks ühel hetkel rebid ahelad vabaks ja tõused.


Tõusmise moment on aga üksik, sest liigud vertikaalselt. Vana enam ei kehti ja uut veel pole. Eelmisel trepiastmel sa enam pole, aga uuel ka veel mitte. Lihtsalt tõused. Vertikaalselt. Üksinda. Kuni jõuad uuele tasemele. Uuele trepiastmele. Ja siis on taas horisontaalne liikumine. Uued harjumused, uued inimesed, uus elustiil ja uus sagedus. Tihti juhtub, et kaasa tuleb ka uus nimi, uus elukoht, uued väärtushinnangud ja maailmatunnetus. Kuniks tuleb taas aeg tõusta uuele trepiastmele ja usaldada, et kõik vajalik tuleb kaasa ning mittevajalik langeb seljataha.

Nii see elu kord on. Pidev tõusmine.

Tõsiasi on ka see, et tõusevad ainult need, kes julgevad tõusta. Kes hoiavad kramplikult kinni olemasolevast trepiastmest, need ei tõuse kuhugi. Need jäävad sinna, vanadesse harjumustesse, iganenud traditsioonidesse ning muutumatutesse tegemistesse. Ja see on ka okei, sest igaüks on omade soovide, eelistuste ja eesmärkidega. Maailma võlu - kõik eksisteerib ja iga variant on kellegi jaoks sobiv.


Niisiis vastus küsimusele, et kuidas ma julgesin oma avaliku nime ära vahetada, on lihtne - ühel hetkel polnud mul enam muud varianti. Raskem oli olla "Kirjutaja Getter" kui võtta julgus kokku ja panna endale sotsiaalmeedias uus nimi - "Dalí Karat".




0 views
 

©2020 by Dali Karat. Proudly created with Wix.com