Lõppude lõpuks oled Sa ikkagi üksi

Me oleme kellegi lapsed. Seega on meil vanemad. On ka vanavanemad.

Paljudel meist on ka õed-vennad. Onud-tädid. Onu- ja tädilapsed. Kaugemad sugulased.

Meil on sõbrad.

Meil on kaaslased. Me kolime kokku. Me abiellume.

Paljudel meil on ka lapsed.

Oleme justkui ümbritsetud erinevate inimestega, kes meist hoolivad. Kellega saame asju arutada. Kes annavad nõu ja pakuvad õlga, kui on raske ning naeratavad koos sinuga kergetes hetkedes. Paljud annavad märku, et võid neile helistada, kui on vaja. Ütlevad, et oled neile kallis ja et nad armastavad sind. Ja sina ütled neile sama. Sa armastad neid. Nad on sulle kallid, olulised, tähtsad.

Justkui inimesed, kes aitavad sul elada. kes aitavad kanda seda elamise koormat. Või tegelikult, sõnastan ümber - aitavad kanda seda elamise vastutust. Sest just seda me nende inimestega jagamegi - vastutust. Nad aitavad meil vastutada meie tunnete, emotsioonide, mõtete ja isegi käitumiste eest.

Me loodame neile. Loodame, et meie ema armastus on tingimusteta. "Ükskõik, kui halvasti ma olen käitunud, mu ema ikka armastab mind," ütleme endale.

Me loodame, et abiellutud inimene on alati meie kõrval. Heas ja halvas kuni surmani välja. Aga siis selgub, et polegi. Leiab kellegi teise või lõpetab su armastamise.

Me arvame, et sõbrad on alati meiega, kuid võib selguda, et neil on tähelepanu mujal ning kiire omaenda eluga ning neil pole praegu aega sinu jaoks. Saa ise hakkama.

See kõik on tegelikult väga hästi. See "nõue" ise hakkama saada. Sest see vaht, mille endale ümber oleme ehitanud, uskudes et meie kõrval on inimesed, kellega saame jagada vastutust omaenda elu osas, on vale. See on vaht, illusioon, meelepete. See kehtib ainult siis, kui teatud tingimused on täidetud. Kui pole, siis pole ka inimesi, kellele sa "nii kallis oled". Siis oled üksi.

Üksi on okei olla.

Sest me kõik olemegi tegelikult üksinda. Jah, mu laps on minust tulnud, aga ta ei ole MINU oma. Mu mees on küll armas ja tore, aga ta ei ole MINU. Mu sõbrad on küll mulle lähedased, aga nad pole MINU.

Mitte midagi peale minu enda ei ole minu. Seega olen mina üksinda. "mina" on alati ilma teisteta, ise.

Inimesena tahame sotsiaalsust. Tahame, et meil oleks kedagi, kellega jutustada. Oma asju arutada. Keda saaks süüdistada oma kehvas tujus või nässu läinud treeningus. Kedagi, kelle kaela veeretada viitsimatuse õhtul kõndima minna või suutmatuse ise enda elus korda luua. Samas tahame ka kedagi, kes meid armastaks. Kes kinnitaks, et oleme armastust väärt, ilusad ja head. Kes ütleks, et oleme toredad kaaslased, suurepärased vanemad ja eeskujulikud sõbrad. Me tahame, et teised meid väärtustaksid, sest see tekitab meis endis hea tunde. Paradoks seisneb aga selles, et kuigi teisi enam pole, siis kaob tavaliselt ka see armastus, väärtuslikkus ja ilu, mida arvasime end olevat. Kui olime harjunud saama enda kohta "kinnitust" kelleltki teiselt ja kui see teine kaob, siis peame hakkama ise end armastama. Ise enda väärtusesse uskuma ja seda nägema. Peame ise endale otsa vaatama, tegelema erinevate teemadega, mis üles tõusevad ja ise endale meeldima hakkama. Päriselt, üdini ja ausalt. Peame õppima ise ennast armastama.

Aga endalegi märkamatult oleme andnud oma jõu, väge ja iseseisvust teistele ära. Selle asemel, et ISE otsustada, arutame teistega. Küsime nende nõu ja lähtuvalt teiste nõuannetest teeme otsuse. Küsime tagasisidet ja siis vastavalt sellele korrigeerime. Ootame kellegi nõusolekut enne tegutsema asumist.

Jagame vastutust raha osas. Emotsioonide, unistustamise ja nende teostamise ning kõige muu osas. Me anname endast nii palju jõudu ja väge ära, sest arvame, et meie ümber on inimesed, kes meiega koos seda vastutust kannavad. Aga see kõik puruneb, kui tulevad mängu egod, raskused, solvumised ja õelused. Ja ühel hetkel märkad, et oled täiesti üksi.

Kogu illusioon on purustatud ja nüüd on Sul valik. Sa kas hakkad nutma ja kurvastad, jäädes lukku sellesse valusse illusiooni purunemisest. Või pühid pisarad kui tolmu enda pealt, korjad kokku kogu oma ära antud väe ning tõused. Võtad kogu vastutuse enda elu eest endale. Sa oled üksi, aga Sa ei pea olema üksik. Sa pole eraldatud oma üksinduses, vaid üksinda olles on Sul võimalus kogeda just kõige suuremat ühendust, üksolemist kõigega.

Korjates kokku oma laialijaotunud osad, saades tagasi oma väe, tõused Sa kui fööniks tuhast. Sa saad suureks. Iseseisvaks. Seisad kahe jalaga kindlalt maa peal ning tead, et oled võitmatu. Suure ja sooja, avatud südamega vastu võtmas kõike, mida maailmal on pakkuda. Sa tead täie armastusega enda südames, et Sa ei vaja teisi karkudeks enda kõrvale, sest oled lõpuks valmis seisma ise. Seisma kogu täiuses, kogu oma hiilguses, et siis teistega oma energiat jagada, mitte teistelt energiat saada. Sa ei vaja teiste heakskiitu, sest armastad ise ennast. Sa ei vaja kellegi teise luba, tagasisidet või abi, sest oled ise enda parim sõber. Sa usaldad ennast ja tead, et saad alati hakkama.

Ja siis märkad, kuidas selles kaunis iseseisvas vabaduses saavad Su kõrvale tekkida suhted selliste inimestega, kes samamoodi naudivad kaunist iseseisvat vabadust koos kogu oma väe, potentsiaali ja säraga. Inimesed, kes Elavad, suure algustähega. Inimesed, kes annavad teistele endasugustele hoogu juurde, ütlevad häid sõnu ning kiidavad ilma midagi vastu ootamata, võimendades kõike enda ümber.

Kui mõistad, et Sa oled üksi ja et selles "üksinda olekus" oled Sa kõige vägevam, muutud ilusaks. Muutud vabaks. Muutud õnnelikuks. Muutud armastavaks. Sa ei pea oma paarisuhtest lahku minema, Sa ei pea midagi oma elus kohe muutma hakkama. Ei, Sa muudad enda sees. Sa võtad oma vastutuse endale. Sa naudid elu iseendaga ja iseendana.

Sa ärkad.