Teine inimene on muutunud vaenlaseks

Praegu rõhutatakse igal pool, et hoidke distantsi. Kandke suumaske ning ärge kallistame. Ärge minge lähedale. Ärge kohtuge. Miks? Sest teine inimene kujutab endas potentsiaalset ohtu. Potentsiaalset haigust ja isegi potentsiaalset surma. Kas on mõtet riskida?

Ma olen küll küllaltki noor ja pole elu näinud nii palju kui näiteks mu armas vanaema, kuid siiski võin öelda, et esimest korda näen ma seda, et teine inimene on muutunud meie kõige suuremaks vaenlaseks. Meil on olnud varasemalt ka erinevaid viirusi, haigusi jne, aga alati on oht varitsenud kuskil mujal - lindudes, loomades jne. Aga sel korral on meile äärmiselt jõuliselt selgeks tehtud, et justnimelt teine inimene on muutunud kõige ohtlikumaks üldse.

See teeb kurvaks. See teeb murelikuks. Tunnen, et meid on justkui üksteise vastu üles ässitatud. Me oleme üksteise peale tigedaks aetud ja kartma pandud. Me kardame poes, kui keegi tuleb liiga lähedale. Me võpatame, kui keegi tuleb vastu ilma maskita. Näen siin-seal sotsiaalmeedias, et inimesed kannavad isegi kodus neid maske, halleluuja. Kuulen, et kardetakse kohtuda, sest keegi võib politseisse kaevata. Olen kohanud poes mõnd tuttavat, kes ei julge kallistada. Õnneks olen kohtunud ka neid, kes julgevad. Mul on mõned inimesed, kes ei julge kokku saada. Õnneks on mul ka neid, kellega endiselt kohtume ja jutustame ja naerame ja joome teed. Või jalutame õues, ükskõik.

Kui kaugele võime minna kogu selle ligimese kartusega? Kuulen-loen, et inimesed pahurdavad nendega, kes liiguvad ja nendega, kes ei kanna maske. Hirm on vallutanud kogu süsteemi ning ma tunnen muret, et kaugele me sellega minna võime...

Pean endalegi tunnistama, et kuigi viirust kardan ma umbes-täpselt 0%, siis seda teise inimese viha olen hakanud küll pelgama. Või seda mõtet, et huvitav, milleks on teine inimene valmis, kui ta nii väga kardab oma liigikaaslast. Jah, vennaarmastus teatud hetkel ei kehti ja kui on ikka totaalne hirm, siis võitleb elajana igaüks oma elu eest. Kelle või mille arvelt, sellest enam ei hoolita, kui massipsühhoos on ratsionaalsest ja loogilisest mõistusest võitu saanud.

Näen siin-seal ka erinevaid heategusid ja viise, kuidas üksteist aidata. Praegusel ajal tehakse palju heategusid ning aidatakse üksteist, tõepoolest. Aga samas on need kõik selle hirmu baasilt. Sõnast "kontaktivaba" on saanud uus trend. Maskidest ma ei räägigi, see juba ongi uus trend, üle võetud ka erinevate moeloojate poolt. Me aitame, aga samal ajal kardame. Ei puuduta, ei satu kuidagi kontakti. Ei kallista, vaat et ei julge silmagi vaadata, sest mine tea.... Kiitleme, kui tublilt aitasime ja tunneme end kangelasena, sest "aitasin vaatamata hirmule"!

Ma ei ütle, et ei peaks aitama. Muidugi peab. Kõik ettevõtmised ja algatused on suurepärased. Mida rohkem headust, seda parem ja ilusam. Lihtsalt ütlen, et mind teeb kurvaks tõsiasi, et teine inimene on muutunud meie jaoks vaenlaseks. Ja südames kipitab pisuke muret, et kuhu see kõik välja võib jõuda...